Mootori jahutussüsteem on mootori töötemperatuuri reguleerimise võtmeseade, mis hoiab soojuse hajumise kaudu kõrgel temperatuuril olevate komponentide jaoks optimaalset temperatuurivahemikku 93-103 kraadi C, tagades kütuse täieliku gaasistamise ja vähendades mehaanilist kulumist. Süsteem on jagatud kahte tüüpi: õhk-ja vesijahutusega-. Automootorites kasutatakse sageli sundtsirkulatsiooniga vesijahutusega süsteeme, mis sisaldavad põhikomponente, nagu veepumbad, radiaatorid, termostaadid ja jahutusventilaatorid [3-4].
Vesijahutussüsteem juhib jahutusvedeliku tsirkulatsiooni läbi veepumba, mis voolab läbi silindriploki ja silindripea veesärgi, et neelata soojust enne radiaatorisse sisenemist. Jahutusvedelik hajutab soojust ventilaatori sundkonvektsiooni kaudu ja pärast termostaadi reguleerimist naaseb see veepumpa, moodustades tsirkulatsiooniringi [1] [3]. Kaasaegne jahutussüsteemi disain sisaldab põhijahutusringi ja sekundaarset jahutusringi. Põhiahel on varustatud radiaatori ja möödaviigu vooluteega, samas kui sekundaarahel sisaldab vahejahutit ja sõltumatuid soojuse hajumise komponente, mis on soojusjuhtimismooduli kaudu kohandatud erinevatele töötingimustele. Energiasäästliku optimeerimise disain on järk-järgult muutunud süsteemi arendamise põhifookuseks, parandades mootori efektiivsust optimeeritud soojusjuhtimisstrateegiate abil [5]. Mõned uuringud kasutavad jahutuskeskkonnana Cu vee nanofluidi ja numbrilised simulatsioonid näitavad, et see võib suurendada soojuse hajumist, suurendades vähesel määral pumba võimsuskadu.
